MARJA PERSSON - MÄESUUSATAMINE
ESITLUS
INTERVJUU
Millal mäesuusatamisega alustasite ja millal avastasite freeride'i?
Ma sündisin Rootsis, kus me oleme lumest ümbritsetud. Suusatama õpitakse seal samaaegselt kõndimisega. Mina hakkasin suusatamisega aktiivsemalt tegelema pärast kooli lõppu. Siis läksin ma Verbieri tööd otsima, et oma prantsuse keele oskust parandada. See oli aastal 99, mil lund oli tohutult. Seda oli väga palju ja ma pidin esimest korda sellistes oludes suusatama. Ma sattusin sellest omamoodi sõltuvusse. Ma tahtsin seda teha ja ma ütlesin endale, okei, ma teen seda, kuni tüdinen. Nüüdseks on sellest möödas 10 aastat ja ma suusatan ikka veel.
Milline on teie parim mälestus Freeride World Tour'ist?
Parim hetk oli kahtlemata see, kui ma 2007. aastal Nissan Xtreme'i Verbieris võitsin. 3 aastat enne oli mul olnud vigastus, kus mul purunesid kaks selgroolüli ja ma ei olnud kindel, kas ma suudan taas hästi võistleda. Nii olingi ma meeldivalt üllatunud, kui selgus, et ma saan päris hästi hakkama ja mul oli üks laskumine, millega ma väga rahul olin, see oli täiuslik. Mind ei huvitanudki enam see, kas ma võidan või mitte, kuid samas oli täiendav võidujoovastus uskumatult hea tunne. Ma kartsin, et ma ei tunne seda enam kunagi, see oli nii hea! Laskumise alguses seistes tunned sa vajadust seda teha. Sul võib olla küll hirm purukskukkumise ees, kuid tegelikult on see siiski väljakutse sulle endale ja mina näen seda kui midagi positiivset.
Kas te tegelete suvel ka muude spordialadega?
Mulle meeldivad kõik spordialad, mida harrastades sa ei tunne end sporti tegemas. Ma teen seda, mis mulle lõbu pakub, mis tekitab adrenaliini või midagi muud sellist. Ma otsisin suvist spordiala, mis sarnaneks freeride'ile ja kõige lähedasem on sellele ilmselt rattasõit, kuna tunne on üsna sarnane. Sa võid sõita ülesmäge (ja nii enda füüsist treenida) ja seejärel tunda allamäge sõites adrenaliini.
Kuidas viimane hooaeg oli?
Ma jäin oma viimase hooajaga väga rahule, tulemused olid päris head. Jõudsin igal võistlusel poodiumile ja tegin oma kaks esimest ekspeditsiooni. Aprillis-mais käisime Mongoolias ja siis käisin Peruus, kus me korraldasime heategevusprojekti raha kogumiseks Cajamarca tänavalastele. Nii oleme toetanud kahte projekti. See on väga hea kombinatsioon - võistelda ja filmida freeride'i talvel ja osaleda suvel mägironimisekspeditsioonidel.
Mis on järgmisel aastal kavas?
Jaanuaris algab Freeride World Touri esimene etapp Sotšis toimuva Nissan Russian Adventure'ga. Teine etapp toimub Prantsusmaal ja seejärel proovin ma Alaskale minna. Sealsed mäed on olnud minu unistuseks ajast, mil ma suusatamisega tegelema hakkasin. Kui sa Alaskast ei unista, ei ole sa ka õige freeskier.
Mida loodate saavutada eesseisvatel võistlustel?
Järgmisel aastal üritan hoida oma eesmärgid ja ootused üsna madalal. Üks eesmärk on jääda terveks ja mitte vigastada saada. Teiseks eesmärgiks on pääseda Freeride World Touri finaali, Nissan Xtreme'ile Verbieris. See on parim võistlus ja mulle meeldib väga sealne atmosfäär.